| Kokkuvõte |
Töös käsitleti süsinikujalajälge kui jätkusuutlikkuse kommunikeerimise vahendit, pakkudes välja kontseptuaalse ja praktilise raamistiku – Naabruskonna süsinikujalajälje analüüsi (NSA). NSA raamistik ei ole regulatiivne dokument, vaid motiveeriv juhend, mille eesmärk on toetada arhitekte ja linnaplaneerijaid teadlikumate ja keskkonnamõjudele tundlikumate otsuste tegemisel.
NSA tuum seisneb kahe erineva lähenemisviisi – kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete meetodite – tasakaalustatud rakendamises. Kvantitatiivsed meetodid võimaldavad modelleerida süsinikujalajälge ja saavutada tehislikku süsinikuneutraalsust, samas kui kvalitatiivsed meetodid avavad võimalused regeneratiivse ja ringmajandava linnaruumi loomiseks. Töö raames koostatud meetodite loetelu põhineb võrdleval analüüsil erinevate skaalade (hoone, linn) ja rahvusvaheliste kliimastrateegiate lõikes ning sisaldab 22 universaalseimat meedet, mis on sobilikud rakendamiseks Eesti kontekstis. Empiirilise osa keskmes on kahe eskiisplaneeringu – Business as Usual (BAU) ja Zero Emission Neighborhood (ZEN) – võrdlus. Kvantitatiivne analüüs näitas, et sobiva materjalivaliku korral (nt puidu eelistamine betoonile) on võimalik hoonete kehastunud süsinikku vähendada kuni 29,4%. Samuti selgus, et parkimiskohtade arvu ja sõiduteede laiuse vähendamine avaldab mõju infrastruktuuri süsinikujalajäljele, kuigi need meetmed ei kajasta taristu kvaliteeti ega kaudseid heitkoguseid, mis võivad tuleneda näiteks liikumisviisi valikutest. Seetõttu rõhutab töö vajadust kombineerida kvantitatiivset mõõtmist kvalitatiivsete väärtuste hindamisega, et tagada planeeringu sisuline süsinikujälje optimeerimine. |