| Kokkuvõte |
Sõjajärgse elamukriisi lahendamiseks 1960. aastatel ehitatud Mustamäe elamurajoon oli Eesti NSV elamuehituse magnum opus. Modernistlike ideaalide vaimus koostatud planeeringu elukorraldus on aga nüüdisaja turumajanduses kaotanud esialgselt ettenähtud tugipunktid ja edasi liikumata mandunud stagnatsioonis vaevlevaks magalarajooniks. Nimetet murede ja tõdemuste najal keskendub magistritöö uue planeeringu koostamisele-mõtestamisele. See, et hoonestamata maa on enamuses munitsipaalomanduses võimaldab ühes vabaplaneeringulise ehitushõredusega tihendada tunnetuslikul sekkumisel mikrorajoonide hoonestust. Elamufondi kasvatamine meelitab potentsiaalseid maalekolijaid asustama moodsaid elumaju Mustamäel, aidates pärssida valg-linnastumistrendi ja getostumist. Linna osakaal elamumajanduses lubaks reguleerida pealinna kinnisvara- ja üüriturgu. Uus planeering arvestab rahvaarvu kasvu ja üksteisest sõltuvalt ka kaubanduse, teeninduse jm ettevõtluse võrgu laiendamist. Ümberstruktureeritud liiklusskeemis väheneb autode osakaal drastiliselt ja prioriteet laskub lugupidamisest looduse vastu ühistranspordile ja kergliiklusele. Läbitavate vahemaade lühenemisel aktiveeruvad taas mikrorajooni keskused, mille edasiarendamisel moodustavad uues liiklusskeemis ühtse võrgustiku teenimaks suuremat populatsiooni. Omaaegses ajavaimus egalitaarse eramaa puudumise raviks moodustatakse ehitatavate elamute abil privaatsemad kvartalid oma hooviga, et edendada vähenenud inimskaalal kogukonnatunde teket. Kasvav rahvaarv, uued töökohad, moodne hoonestus, trammiühendus ja paiknemine Tallinna kaardil loovad kõik eeldused, et Mustamäest saaks polütsentrilises pealinnas Lääne-Tallinna uus süda ja sõlmpunkt. |