Keskmiste näitajate põhjal on kooliõpilane viimasel kümnendil olnud terve ja elurõõmus ning vaatab rahulolevalt tagasi minevikule ja seab plaane tulevikuks. Selle taustal on erinevate aastate lõikes 6-9% õpilasi märkinud, et teda on saatnud ebaõnnestumised ja neist osale tundub tulevik lootusetu.
Hinnang tervisele on aastate lõikes stabiilne – üheks õpilast kümnest hindavad oma tervist heaks või pigem heaks kui halvaks. Samas on stressi tase tõusnud. Hinnangus elustiilile on toimunud nihe ebatervisliku suunas (eeskätt noormehed) ning stressi maandamiseks on hakatud rohkem seksima, alkoholi, narkootikume ja rahusteid tarvitama. Pingete maandamise võtete kasutamissagedus on üldiselt suurenenud. Varasemast rohkem nimetati 2007. a. õpilaste poolt pingemaandamise võtetena ka kultuuriüritusi, religioosseid tegevusi, veeprotseduure, majapidamistöid, lemmikloomaga tegelemist. Tunnustevahelise seoste pinnalt saab väita, et noorukiea edusammud ja stressid on olulisteks tervist ja eluga hakkamasaamist kujundavateks teguriteks täiskasvanueas.
Kooliskäimine on nii õppija kui vilistlase jaoks oluline ja kooli tähtsus on aastatega tõusnud. Kooli tähtsus ja meeldivus on kaks eri asja. Kuigi pooled 2007. a. XII klassi vastajatest leidsid, et kool pigem meeldis, oli vaid 3% noormehi ja 7% tütarlapsi, kellele kool täiesti meeldis. Seevastu vilistlaste poolt vaadatuna tundub kool meeldivam kui „asja sees olijatele”, tõstetakse esile meeldivaid inimesi, head keskkonda, traditsioone ja võimalusi, mida kool pakkus.
Kõigi uuritud aastakäikude lõikes leidis iga kolmas-neljas vastaja, et koolikoormus sobib. Iga teine leidis, et koolikoormus oli vahetevahel või pidevalt liiga suur. Koolipinge ununeb ajapikku – tagasivaates hinnati koolikoormust oluliselt väiksemaks kui kooliajal.
Koolikoormus ei tähenda ainult õppetööd. Oluline osa koormuse suurendaja ja vähendajana on koolikeskkonnal, suhetel, õppimisvõtetel ja nende rakendamise oskustel, mis kõik on koolitoe komponendid.
Koolikeskkonna küsimused näitasid aastate lõikes, et üldiselt on koolid muutunud puhtamaks. Samal ajal on suurenenud rahulolematus hügieenitingimustega (WC, riietumis- ja pesemisvõimalused), endiselt häirivad umbne õhk, ruumide temperatuur, müra-kära, närvilisus, ülerahvastatud ruumid.
Koolitöös on traditsioonilisteks pingeallikateks kontrolltööd, arvestused, eksamid, kodused tööd ja tunnis vastamine. Viimane on läbi aegade tütarlastele olnud raskem kui noormeestele. Rühmatööd, tunnis käsitletava jälgimine ja heade õppimisvõimaluste omandamine on hakanud rohkem raskusi tekitama. Kergemini saadakse hakkama lugemist ja kirjanduse läbitöötamist eeldavate ülesannetega.
Aastakäikude lõikes on näha, et õpetajatepoolne toetus – julgustamine, huvitatus, õiglane suhtumine – on oluliselt kasvanud. Tähelepanul on paraku omad toimemehhanismid. Kärarikka kooli suures klassis ei suuda õpetaja kõiki ühtviisi märgata ning kui keskkond ei paku võimalust tähelepanu toetavate närvimehhanismide taastumiseks/ taastamiseks, siis kujunebki olukord, kus õpetaja huvi ja julgustavat sõna jagub vaid pooltele õpilastele ning osa kogevad õpetaja suhtumist kiusamise ja ebaõiglusena. Ilmselt viitab õpetaja koormatusele ka õpilaste poolt esitatud koolipoolsete aitajate pingerida, kus vaid pooled vastajatest märkisid, et on klassijuhatajalt alati või üsna tihti abi saanud, teistelt koolitöötajatelt aga enamik vastajatest abi ei saanud. Olgu siinkohal väike tagasipõige 1998. aastasse, kus üle-eestilisse õpilase elu-olu uurimusse olid haaratud ka õpetajad. Tol ajal oli küsitluses osalenud õpilastest 34% ja õpetajatest 7% veendunud, et õpilased oma probleemidele koolist leevendust ei leia (Rüütel, 1999). Need vastused näitasid selget mittevastavust kooli poolt pakutava ja õpilaste poolt soovitava abi/ toetuse osas. Ka koolitoe küsitluse tulemused viitavad dialoogi loomise vajadusele õpilase ja kooli vahel. Nende vastuste hulk, kus väideti, et koolist abi ei saanud ja püüti ise oma probleemidega hakkama saada, on küll vilistlaste hulgas väiksem kui 2007. a. abiturientidel, kuid näitab ikkagi, et kooli potentsiaali ei ole piisavalt ära kasutatud, kolituge ei ole selgitatud ja korraldatud nii, et õpilane leiaks oma probleemile lahenduse.
Õpilaste omavahelisi suhteid hindas enamik vastajaid heaks või pigem heaks. Klassi- ja koolikaaslased olidki peamised aitajaid nii õppetöö kui ka isiklike probleemide puhul. Siiski, tõrjutust oli kogenud iga kümnes õpilane ja ligi kolmandik vastajatest oli märganud koolis vägivalda.
Vastustest pere elu-olu küsimustele võib järeldada, et enamik leidis tuge oma perekonnast ja vanemate ootused toetavad koolis hakkamasaamist. Arvati, et vanematele on oluline, et nad oleksid terved, õnnelikud, edukad ja abivalmis õpilased. Välimuse ja populaarsusega seonduv oli vähem tähtis. Sealjuures on peresuhtele hindamisel tütarlapsed tundlikumad (kriitilisemad) – nad andsid positiivseid hinnanguid vähem kui noormehed. Kui võrrelda hinnanguid (kooliaegsetele) pereoludele kooliajal ja peale seda, siis tagasivaates hinnatakse suhteid perekonnas paremaks, kuid oma positsiooni ja pere majanduslike olude osas on arvamus jäänud samaks. Kool ilmselt ei saa oluliselt mõjutada pere majanduslikku olukorda ja suhteid. Küll aga aitab koostöö peredega märgata väljaspool kooli hädasolevaid õpilasi ning toetada asjakohase abi otsimist-leidmist.