Intervjueeritutel reeglina oli pikaajaline organisatsioonides kaasalöömise kogemus, mis selgelt ületas samaealiste noorte üldise taseme. Eristub kaks peamist motiivi. Esiteks, teha midagi huvitavat – ilmselt jääb igapäevategevustest üle energiat, mida meie intervjueeritud eelistasid rakendada pigem kollektiivses kui individuaalses tegevuses (nt omaette lugedes, mõne õppeainega süvendatult tegeledes). Teiseks, toetada mingi sotsiaalse grupi (õpilased ja üliõpilased, kuid mitte ainult) huve ja võimalusi ning panustada muutustesse ühiskonnas. Sarnaste huvidega eakaaslased moodustasid omamoodi toetava mõttekaaslaste võrgustiku, kellega koos oma aktiivsust ühistesse üritustesse panustati. Märkimisväärselt oluliseks osutus ka positiivne tagasiside, teiste innustus ja julgustus. Ühiskondlikult aktiivsete noorte näol on tegemist ka akadeemiliselt võimekate inimestega, kel on ilmselt eeldusi kitsalt professionaalseks erialaseks eduks, kuid kes juba algkoolist alates on eelistanud keskenduda pigem sotsiaalsetele tegevustele. Koolis ei pakkunud neile ajalugu või ühiskonnaõpetus võrreldes teiste ainetega reeglina erilist huvi; nii võib järeldada, et baasteadmised selles valdkonnas on küll vajalikud, ent siiski mitte piisavad eeldused aktiivse kodaniku kujunemisel.