Nii Tallinnas kui Helsingis jälgib vähemalt neli noort viiest poliitikauudiseid iganädalaselt, kuid end poliitikast huvituvaks või isegi väga huvituvaks peab end umbes kolmandik. Televisioon ja internet on populaarseimad teabekanalid, kuid Helsingis on raadio ja ajalehtede (suuremat tähelepanu nõudvad infokanalid) populaarsus suurem. Suur osa noortest jälgib igapäevast ühiskonnaelu üsna passiivselt, pinnapealselt. Siiski arvestades, et suure olulisusega sündmusi ei toimu iga nädal, peaks noor saama adekvaatse pildi ühiskonnaelus olulisemast.
Arusaam poliitikast on üldiselt positiivne, vähemalt kaks kolmandikku peab seda vahendiks sotsiaalsete probleemide lahendamisel. Negatiivne arvamus poliitikast oli umbes igal neljandal noorel. Oluline erinevus Helsingi ja Tallinna vahel avaldub tõsiasjas, et noorte soomlaste hulgas on suhteliselt enam poliitikat positiivselt nägevaid inimesi kui noorte tallinlaste hulgas. Poliitika noore jaoks reeglina ei ole piiratud vaid erakondade ja parlamendiga; soomlaste hulgas on taolisel seisukohal olijaid mõnevõrra rohkem. Ilmselt on pikem demokraatliku riigikorralduse traditsioon ja tugevam kodanikuühiskond kujundanud nende seisukohti.
Ühiskonnaelus osalemise populaarseimad motiivid – umbes neli noort viiest – on seotud sooviga midagi paremaks muuta; Tallinn ja Helsingi on siinkohal üsna sarnased. Samas on Tallinnas näha instrumentalistliku motivatsiooni laiemat kandepinda – eestlaste hulgas on enam neid, kes loodavad aktiivsuse abil enda sotsiaalmajanduslikku olukorda parandada. Arvestades Eesti majandusarengu suhteliselt madalat taset, võib seda loomulikuks pidada. Tulevikku vaadates, usun, oleks Tallinnale hea kui näeksime senisest suuremat osakaalu ühiskonna ja teiste inimeste heaolust motiveerituid. Helsingi on selles valdkonnas praegu eeskujuks.
Noorte helsinglaste suurem ühiskonnakesksus hoiakutes avaldub ka käitumises, näeme nende hulgas oluliselt suuremat kodanikuaktiivsuse organisatsioonides osalejaid. Ka konventsionaalne aktiivsus – valimistel ja valimiskampaaniates osalemine – on kõrgem. Tallinn ja Helsingi noorte põhiosa eelistus ühiskonnas osalemise osas jääbki konventsionaalse osalemise juurde. Valimistel osalemine on kõige populaarsem viis ühiskonnaelu mõjutada, samuti peab kõige suurem osakaal noortest seda efektiivseks. Protestiaktsioonid, mida on peetud just noorte pärusmaaks, on ebapopulaarsed, eriti Tallinna noorte puhul. Helsingi noorte hulgas siiski on üks rühm spetsiifiliste omadustega noori, kelle puhul on protestiaktsioonides osalemine aktuaalne. Üldistavalt öeldes on tegemist ühiskonnaga suhteliselt nõrgalt seotud noortega, kelle arvates ei suuda poliitiline süsteem kanda ühiskonna juhtimise ülesannet.
Ühingute tegevustest osavõtvate noorte kõrval leiame passiivsed noored, kes praktiliselt ei võta osa mitte ühegi organisatsiooni tegevusest. Õigupoolest on mõlemas linnas neid suhteliselt kõige rohkem: Tallinnas umbes 40% ja Helsingis 35%. Analüüsil ei tulnud esile selgeid takistavaid asjaolusid, mida võiks pidada passiivsuse otsesteks põhjusteks. Nähes passiivsete lähedast osakaalu mõlemas linnas, kerkib loomulik mõte ühiskondlikult mitteaktiivsetest kui universaalsest kategooriast. Siiski, arvestades noorte hulgas domineerivat sisemist soovi aidata kaasa ühiskonnaelu paremaks muutmisele, võib neid pidada ’kasutamata ressursiks’. Ilmselt ei ole nad leidnud endale sobivat kohta ja viisi, kus ja kuidas panustada teiste inimeste ja terve ühiskonna heaolu arengusse. Kaasatõmbavate meetmete ja tingimuste korral on võimalik ka nende energiat rakendada ühiskonnas. Eriti oluline on ’aktiveerimine’ tulevikku vaadates, mil praegustest noortest on saanud täisjõus ühiskonnaliikmed – aktiivsematest noortest kasvavad ka aktiivsemad kodanikud.
Ühiskondlik-poliitilise aktiivsuse olulisemaid taustamuutujaid on huvi ühiskonnaelu ja poliitika vastu – aktiivsed kalduvad olema huvitatud ühiskonnaelust. Teine väga oluline üldine taust tegutsev tegur on üldine valmisolek võtta osa ühiskonnaelust ning kõrge üldise aktiivsuse tase. Noori motiveerivad pigem tahtmine oma energiat teiste inimeste ja ühiskonna heaks rakendada kui saavutada mingi konkreetse probleemi lahendamine. Huvitav, kuid ka poliitilises parteis aktiivsete puhul ei tulnud esile tugevat poliitilist motivatsiooni, pigem võis seda leida keskkonnakaitsjate juures. Olulisel kohal on ka lähedaste toetus ja aktiivsust soodustav taust. Tallinna puhul oli vanematekodu tähtsus suurem, seal noored arutasid ’ilma-asju’ ning vanemad olid ka rollimudeliteks. Helsingi puhul avaldus lähedaste toetava keskkonna olulisus partneri, kaaslaste ja sõprade suurema olulisusena. Selgemalt avaldus see rohelise maailmavaatega aktivistide puhul. Praeguse ühiskonnakorraldusega osaliselt vastuollu minejatel on vaja oma seisukohad suurema põhjalikkusega läbi mõelda ning ühiskondliku surve talumiseks vajavad nad ka mõttekaaslaste toetust. Helsingi noortes võiski näha poliitiliste seisukohtade mõnevõrra suuremat olulisust.
Aktiivsuse kujunemisel on koolil suur tähtsus. Kuid mitte formaalhariduslikus tähenduses (ei haridustase ega poliitikavestlused õpetajaga olnud seotud aktiivsuse tasemega), vaid informaalses – koolis saavad noored esimesed kokkupuuted ise tegemise ja organiseerimisega. Käeoleva uuringu tulemustele najatudes tuleb sedastada Helsingi noorte üldiselt kõrgemat aktiivsust. Noorsootöö võimalusi Tallinna noorte ühiskondliku aktiivsuse suurendamisel tuleks täiendavalt uurida.