Puuetega inimeste näol ei ole arvuti- ja internetialaste oskuste ja harjumuste poolest tegemist kaugeltki homogeense grupiga. Ankeedile vastanutest umbes pooled märkisid, et nad kasutavad või on kunagi proovinud kasutada arvutit. Seega on peaaegu pooled ehk 44% „arvuti- ja internetimängust” väljas. Kõige enam on kõrvale jäänud üle 50-aastased, vähese hariduse ja väikese sissetulekuga inimesed. Nendeni on kindlasti ka tulevikus arvuti –ja internetikoolituse kohta käiva informatsiooniga raske jõuda, kuna enamasti on nad oma olukorraga leppinud ja harjunud ilma arvuti ja internetita hakkama saama.
Teine oluliselt arvuti- ja internetioskuse levikut takistav probleem on seotud tugilahendustega – puudega inimesed ei kujuta enamasti ette, et nad võivad leida endale sobiva tugilahenduse. Inimestest, kellel on juba väljakujunenud arvuti- ja internetiharjumused, saavad paljud hakkama ka ilma tugilahenduseta. Nendeni, kes arvuteid ei kasuta, informatsioon tugilahendustest ei jõua, sest neid mh ka ei huvita lahendused, mida nad enda hinnangul niikuinii ei vaja, kuna ei pea arvuti kasutamist enda puhul üldse võimalikuks. Antud küsimuse juures märgitakse veel kerge irooniaga, et puudega inimestel ei ole tugilahendusi, vaid arvutit vaja.
Kokkuvõttes võib väita, et puuetega inimeste paremal kaasamisel ühiskonda on internetil tähtis roll ning seda eelkõige tulevikus. Vanema põlvkonna esindajatest ei hakka kindlasti kunagi enamus internetist informatsiooni otsima või interneti vahendusel maailmaga suhtlema, kuigi erandeid on. Siin ei erine puuetega inimesed ülejäänud ühiskonnaliikmetest. Noorema põlvkonna jaoks aga (puuetega  inimeste puhul samamoodi kui ülejäänud kodanike puhul) on juba täna mõeldamatu, et arvuti ja internetiga ei puututa üldse kokku. Kui, siis on selle taga rahalised probleemid: arvuti või püsiühenduse puudumine, vähene koolitusvõimalus ja vastavalt hirm tehnoloogia ees jne. Niisiis on e-kaasamine tugeva tulevikupotentsiaaliga.