Võrreldes 2006 aast uuringuga, on alkoholi mittetarbijate osa kogu Eestis veidi suurenenud, kuid Tallinnas on protsess vastupidine. Tallinnas on võrreldes 2006 aastaga kasvanud peamiselt õlle ja punase veini, ehk lahjade jookide tarbijate osa.
Nii Tallinnas kui mujal Eestis on kasvanud nende inimeste osa, kel on kodus alkoholi. Seejuures on Tallinnas kasv suurem (8%-punkti) kui mujal Eestis (2%-punkti). Kodus on nüüd alkoholi varasemaga võrreldes enam just mõõdukate ja väheste tarbijate rühmas, kuid mitte sagedaste tarbijate rühmas (isegi vähenenud).
Hinnatõusu korral väljendub alkoholitarbimise muutus peamiselt tarbimise vähenemises – kas siis samade jookide osas või tervikuna – kuid ei avaldu oluliselt odavamatele jookidele üleminekus. Seejuures on nimetatud trend suhteliselt sarnane kõigis vanuserühmades. Aktiivsemate tarbijate puhul on keskmises enam märgata siiski seda, et esmalt väheneb enam samade jookide tarbimine ja suureneb odavamatele jookidele üleminek ning tarbimise üldine vähenemine ilmneb hiljem, suurema hinnatõusu juures. Väiksema tarbimisega rühmades, kanaliseerub käitumise muutus kohe peamiselt üldisesse tarbimise vähenemisse.

67% küsitletuist väitis, et tema elukohas (linn, vald) kehtib alkoholi öine müügikeeld, 14% väitis, et ei kehti ning 19 protsenti ei teadnud/osanud öelda. Sagedasemad tarbijad ning noored on keeluga/ mittekeeluga enam kursis. Tallinnas, kus öine müügikeeld teatavasti kehtib, oli keeluga kursis 91% küsitletuist.
90% küsitletuist pole viimase 2 kuu jooksul (arvestades küsitluse hetkest) öösel alkoholi ostnud. Ostnud on seega öösel 10% küsitletuist. Tallinnas on vastav tulemus 93%, ehk 7% tallinlastest on siiski vähemalt korra selle võimaluse leidnud.
Juhul kui öösel alkoholi ostetakse, on peamisteks ostukohtadeks restoranid-baarid-pubid, bensiinijaamad või öised kauplused. Pooled öistest ostjatest on ostnud kanget alkoholi, kolmandik õlut. Muude jookide osatähtsus öistes ostudes on väiksem.
Täielikult pooldab öist alkoholi müügikeeldu 66% küsitletuist ning osalisi piiranguid veel 7% (milliseid, seda ei täpsustatud). Öist alkoholi müügikeeldu ei poolda 18% ja seisukohta ei oma 8% küsitletuist. Tallinnas on teotus alkoholimüügipiirangutele mõnevõrra suurem kui mujal Eestis.

Öise müügikeelu sobivaim algusaeg hajub vastustes üsna tuntavalt ning väge selget eelistust välja ei joonistu. Mõnevõrra enam on toetajaid kella 20.00 variandil (toetus 29%), seda peamiselt tallinlaste arvel (43%), kus nimetatud aeg on ilmselt juba osaliselt harjumuseks muutumas, ning vanema elanikerühma arvel (36%)

Alkoholi reklaami märkab üldiselt 34% küsitletutest, vahetevahel 28%, üldiselt mitte 13% ja üldse mitte 24%. Ülekaalukalt mõjusaim kanal alkoholireklaami märgatavuselt on televisioon – esimese kanalina nimetab seda 78% ja teise kanalina 9% alkoholireklaami märkajaist. Kõigi ülejäänud kanalite roll on väike, kusjuures teiseks osutub kauplustes nähtav reklaam.

37% elanikkonnast väidab, et suhtub alkoholi reklaami neutraalselt ja see ei häiri neid, 33% küsitletuist leiab, et alkoholi reklaam tuleks täiesti ära keelata ja 23% pooldab senisest suuremate piirangute kehtestamist. Negatiivne suhtumine kasvab seejuures üsna selgelt koos vanusega (mida vanem, seda enam negatiivne suhtumine) ning koos tarbimise vähenemisega (mida väiksem tarbija, seda negatiivsem suhtumine). Tallinlaste arvamused ülejäänud eestimaalaste arvamustest siinkohal oluliselt ei erine.

Eestis on aastate jooksul peetud alkoholi peamiselt 3 väärtuse kandjaks:
1) pingete maandamise ja lõõgastuse vahend
2) seltskondliku õhkkonna parandaja
3) rituaalide ja kommete element
Viimase kahe aasta jooksul on aga toimunud üsna märkimisväärne muutus – teisele kohale on tõusnud rituaalide ja kommete elemendi tähendus ning kiiresti on taandumas seltskondliku õhkkonna parandamise tähendus. Samuti näib, et alkohol kui halb ja tarbetu harjumus, mis alates 90-te aastate lõpust kuni selle kümnendi keskpaigani oli tähendusena selgelt 4. kohal ja mis 2005 ja 2006 aastal kaotas oma  aktuaalsuse, on taas aktualiseerumas ning tõusnud uuesti 4. kohale. Ülejäänud, enamasti ekstreemsemad hoiakud, pole aga kunagi erilist kandepinda omanud, kuigi statistiliselt väheolulisi kõikumisi esineb. Märkimisväärne on, et alkoholi esimene tähendus – pingete maandamise ja lõõgastuse vahend – on keskmisest enam iseloomulik just nooremale rühmale ja aktiivsematele tarbijarühmadele. Vanemale rühmale ja vähestele tarbijatele tähendab alkohol kõige enam kommete ja rituaalide elementi, vanemale rühmale sageli ka arstirohtu. Märgatavalt erinev on mõistagi alkoholi üldse mitte tarbiva rühma väärtuspilt. Nende jaoks on alkohol kas halb ja tarbetu harjumus või tervise kahjustaja ning laostaja.