Eeslinnastumise ja Tallinna linnaregioonisisese suhtlemise oluliseks teemaks on osalejate sotsiaalne staatus. Linnaregiooni probleemid ja nende lahendused järgivad erineva sotsiaalse taustaga inimgruppe ning nendega peab arvestama planeerimisel ja koostöö organiseerimisel. Venekeelse keskklassi vähesus uusasumites ei tulene ilmselt vähesest materiaalsest kindlustatusest vaid erinevatest väärtushinnangutest ja sotsiaalsete võrgustike mõjust. Ilmselt peaks linnaregiooni planeerimisel ette nägema, et vajadus uute elamistingimuste järgi on venekeelsetes noortes peredes järjest kasvav.
Analüüs näitab, et Kesklinn on väga oluline töötamise koht kõikidele eeslinlastele, seal paikneb 36% kõikide uuritud inimeste töökohtadest. Naiste töökohtade osatähtsus on lisaks Kesklinnale keskmisest suurem Pirital ja Haabersti linnaosas. Kaks viimati mainitut jäävad uuritud uusasumite lähedale ning seal olevate töökohtade üldarv on väga väike. Ülejäänud viies Tallinna linnaosas domineerivad uusasumi elanike puhul meeste töökohad. Tallinna tagamaal (va kodus) töötavate meeste ja naiste osatähtsus on suhteliselt sarnane, meestel 23%, naistel 21%.
Meeste töökohad on selgelt kodust kaugemal ja geograafiliselt juhuslikumates kohtades, naistel pigem kesklinnas ja kodule lähedastes linnaosades. Mobiilpositsioneerimise punktide jaotuses domineerivad naiste asukohad (8 päeva summa) selgelt linna äärealadel ja uusasumites, seega kodu lähedal ning Tallinna linnas põhiliselt kesklinna piirkonnas. Meeste päevased asukohapunktid on ülekaalus kogu ülejäänud Tallinnas ning suurematel linnast väljuvatel maanteedel.
Sõltuvalt võimalustest liiguvad naised auto või ühistranspordiga, kodus istumist on vähe. Peamiseks takistuseks liikumisel on lasteaiakohtade vähesus, mis liigselt naisi koduga seob. Kodused naised on väga aktiivsed Tallinna keskuse ja terviseasutuste külastajad. Vähemalt 2–3 päeval nädalas liigutakse kodust avalikke teenuseid tarbima.
Soorollidest ja jaotustest lähtuvalt oleks võimalik Tallinna linnaregioonis paremaid teenuseid pakkuda ja koostööd arendada. Seda eriti kogu linnaregioonile olulise järelkasvu seisukohast.
Meeste ja naiste erinevat käitumist toodi esile ka omavalitsustega läbiviidud rühma-intervjuude käigus. Oluline käitumismall on, et tööl käivad mehed on registreeritud Tallinna elanikeks, et tarbida Tallinna poolt pakutavaid hüvesid. Nende abikaasad, kes tööl ei käi ja kasvatavad kodus lapsi, on registreeritud aga valda, et võimaldada oma lapsele vallas lasteaia koht.
Uuringu käigus selgus, et paljudel kuldringi valdadel on plaan asuda soodustama töökohtade teket, sest elukohtade rajamine on tekitanud monofunktsionaalse ja autosõltlaste ühiskonna. Töökohtade arv Tallinna lähiümbruses on kasvamas, paljud omavalitused ei ole uusasumitega rahul, sest vaatamata laekuvale tulumaksule on kohustusi infrastruktuuri ja sotsiaalsete teenuste loomisega seoses palju ja kulud järjest tõusevad. Mujal riikides teostatud uuringud näidanud, et nn eeslinnastumise teine laine, ehk töökohtade rajamine eeslinnastumise piirkondadesse ei kahanda transpordivajadust vaid hoopis suurendab seda, sest niisugustesse töökohtadesse sõidetakse ikkagi kaugelt ja elukoht pole siin valiku eeliseks (Bell 1991; Jetzkowitz 2007). Kodukoha lähedale tekkivad ettevõtted on atraktiivsed vaid madalapalgalistele töölistele, eelkõige pensionäridele ja kodustele naistele, kes saavad lihtsate töödega mingisugust hõivet kodule vahelduseks ja seega on see pigem positiivne sotsiaalsete probleemide leevendamise seisukohalt (Rosenbloom 1998).
Kuidas eeslinnastumise teist etappi (töökohtade massilist rajamist linnast välja) mõjutada, on ilmselt üks võtmeküsimus linnaregiooni haldamisel. Kuldringi vallad võiksid olla piiriülese koostöö objektiks nii teenuste pakkumise kui kulude jagamise kaudu. Võimalik on kasutada riiklikku regulatsiooni ja arendada vastavat planeerimispoliitikat, aga kindlasti peab tegelema ka omavalitsuste koostöö ja avalikkuse harimisega. Kui on vaja töökohti juurde luua, peaks ühiselt alustama juba kasutuses olnud territooriumite ümberkujundamisest ja lähtuma eriti logistilistest kriteeriumitest. Samuti peaks analüüsima kohaliku hõive tekitamise võimalusi kohaliku elu ja identiteediga seotud valdkondades, kus töökohtade loomine käibki kohalike elanike poolt. Selles valdkonnas on eriti oluline tegeleda loome-majanduse ettevõtetega, millel on tendents tekkida inimeste elukoha lähedale. Selle tõttu sobivad need transpordivajadust vähendava meetmena. Loomemajanduse kohalikku arendamist peaks Tallinna piirkonnas käsitlema nii traditsiooniliste tegevuste kui infotehnoloogiliste klastrite soodustamise kaudu, milleks mujal maailmas on kogemused olemas ja selles on suur arengupotentsiaal (Bayliss 2007). Samuti tuleks läbi mõelda Tallinna linnasüdames laiuva tohutu turismiressursi realiseerimisest Tallinna tagamaa omavalitsustes. See võiks olla uue põlvkonna ettevõtluse ja koostöö arendamise aluseks. Kui kogu linnaregiooni ühise tegevuse tulemusena turismi kogu linnaregiooni territooriumil hajutades suudetaks pikendada 1/3 Tallinnas viibinud 4,4 miljoni väliskülastaja piirkonnas viibimist ühe päeva võrra laekuks täiendavalt kuni 3 miljardit krooni. Selle potentsiaali laiendamine oleks üheks linnaregiooni konkurentsivõime ja koostöö alustalaks. Samuti on Tallinna linnaregioonil Eesti kultuuri ja teenuste keskusena oluline võimalus siseturismi rakendamiseks.
Olulisemad soovitused:
Esimene soovitus on aktiivse riikliku linnapoliitika loomine. Selle abil on võimalik koordineeritult rakendada Euroopa Liidu arengupoliitikat Eesti linnade heaks. Erilist tähelepanu tuleks pöörata pealinnaregioonile ehk moodustada eriline metropolipoliitika. Selle loomisel tasub tutvuda Soome metropolipoliitikaga. Tutvumise ja heade kogemuste rakendamise rahastamist võimaldab nt Euroopa Liidu rahastamisvahed Urbact II, milles osaleb ka Eesti.
Teine soovitus on soodustada tegevust, mille tulemusena toimuks selgem ja efektiivsem omavalitsuste vaheline koostöö peamiste linnastute sees. See võib tähendada omavalitsuste liitumist üheks suuremaks omavalitsuseks. Luua on vaja vähemalt ühised strateegiad ja konkreetsed planeeringud maakasutuse ja peamiste materiaalsete ja sotsiaalsete infrastruktuuride arendamiseks. Selle jaoks peaks riik leidma vahendeid soodustamaks linnastute sisemist koostööd. Üks võimalus võiks olla iga linnastu kohta ühe tähtajalise (4–6 kuud) sõltumatu eksperdi määramine koostöö eeliste ja vajaduste välja selgitamiseks. Asjatundja kulud kannaks riik. Samuti võiks kaaluda Soome näidetele toetumist. Üks võimalus on seadus, mis kohustaks linnastute omavalitsusi esitama ühise strateegilise ja konkreetse linnastu koostöökava, näiteks ühe aasta jooksul selle seaduse jõustumisest.
Kolmas soovitus on luua konkreetsed tegevuskavad, millega rakendada Euroopa Liidu linnapoliitilisi ja arengupoliitilisi strateegiaid alustades hea mitmetasandilise haldamise (good multi-level governance) printsiipidest kuni konkreetsete valdkondadeni (ühistransport, keskkond, avalik teenindus, tervisehoid jt).